Sügispuhkus Põhja-Islandil

Islandile kuulub üks maailma nooremaid saari Surtsey, mis tekkis möödunud sajandi 60ndatel, pärast ligi neli aastat kestnud veealust vulkaanipurset. Euroopa suuruselt teine saar asub Atlandi ookeani põhjaosas, Euroopa ja Põhja-Ameerika vahel, polaarjoonest vaid veidike lõuna pool. Islandi kogupindala on u 103 000 km2 ja pealinnas Reykjavíkis elab ligi kaks kolmandikku riigi 320 000 elanikust.

Geograafiliselt ei ole see ühegi mandri osa, kuid poliitiliselt on see osake Euroopast. Island asub Põhja-Ameerika ja Euraasia tektooniliste laamade piiril (kusjuures need laamad eemalduvad üksteisest kiirusega u 2 cm aastas) ning seetõttu iseloomustab seda kanti kõrge vulkaaniline ja geoloogiline aktiivsus. Läheduses voolav soe Golfi hoovus annab saarele mõõdukama ja elamiskõlblikuma kliima kui teistes samade geograafiliste koordinaatidega piirkondades. Islandi majandus põhineb peamiselt kalapüügil ja -töötlemisel ning alumiiniumi ja ferrosiliitsiumi tootmisel. Viimastel aastatel täiendab riigi tulusid üha enam turism, eriti ökoturism ja vaalavaatlus.

Kuni 2007. aastani oli Island brutotoodangu järgi elaniku kohta üks maailma jõukamaid riike. See oli üks argumente, miks suurem osa elanikkonnast ei soovinud ELiga ühineda, jäädes tegutsema ainult Euroopa Majanduspiirkonna koostöö raames. 2008. aasta finantskriis tabas Islandit aga esimeste seas ja eriti rängalt. Pangandussüsteem kukkus kokku, lisaks langesid nii krooni kurss kui ka valitsus ning algas väljaränne. Need katsumused ajendasid valitsust alustama ühinemismenetlust, toonase lootusega ühineda ELiga 2012. aastast.

Ajalugu

Islandi esimene alaline elanik oli Norra meremees Ingólfur Arnarson, kes saabus Islandile aastal 874, asudes elama Reykjavíki praegusesse asukohta. Temale järgnesid teised, peamiselt norra ja keldi päritolu inimesed. Aastaks 930 oli pea kogu põllumajandusmaa jagatud ja elanikkond moodustas Alþingi, seadusandlike ja kohtu funktsioonidega kodanike üldkogu, mida tuntakse kui maailma vanimat parlamenti.

Esimese aastatuhande lõpus võeti eri põhjustel omaks kristlus. 1262. aastal lakkas iseseisev Islandi riik sisemiste erimeelsuste tõttu olemast, kuna allkirjastati leping, millega mindi Norra võimu alla.

Kui 14. sajandi lõpus ühendas Kalmari unioon Norra, Taani ja Rootsi, läks saareriik Taanile. Järgmiste sajandite jooksul muutus see üheks Euroopa vaesemateks piirkondadeks, kus valitsesid karm kliima, looduskatastroofid, korduvad näljahädadega aastad ja kaks katkuepideemiat, mis hävitasid kumbki 15. sajandil poole elanikkonnast. 17. ja 18. sajandil kehtestas Taani Islandile ranged kaubanduspiirangud, mis pärssisid riigi arengut.

18. sajandil tappis rõugete epideemia kolmandiku elanikkonnast ning Laki vulkaanipurse hävitas enamiku kariloomadest ja põhjustas laastava näljahäda, vähendades saarel elavate inimeste arvu veel neljandiku võrra.

19. sajandil halvenes saare kliima veelgi ja veerand elanikkonnast emigreerus, peamiselt Kanadasse. Samas jõudsid saareni ka Euroopa romantismi mõjud ja rahvusliku eneseteadvuse kasv. Islandi iseseisvusliikumise juhiks kujunes Jón Sigurðsson. 1874. aastal lubas Taani Islandil vastu võtta oma põhiseaduse ja andis saarele mõningase autonoomia, mida laiendati aastal 1904.

1918. aastal sõlmiti 25 aastaks leping, mille järgi sai Islandist iseseisev riik Taani koosseisus, jättes Taani korraldada vaid saare välispoliitika.

2. maailmasõja alguses, kui Saksamaa okupeeris Taani, teatas Islandi parlament, et riik võtab enda kanda ka Taani välispoliitika. Kuu hiljem rikkus Islandi deklareeritud neutraalsust Briti armee, kes võttis saare enda kontrolli alla. 1941. aastal võtsid saare kaitse enda kätte USA väed, kes jäid sinna kuni sõja lõpuni.

Pärast Taaniga sõlmitud lepingu lõppemist toimus Islandil rahvahääletus, mille tulemusena sai Islandist täieõiguslik vabariik.

1949. aastal sai Islandist NATO liige ja järgmiseks 55 aastaks asus seal USA sõjaväebaas. Island on ainus NATO liige, kel puudub oma sõjavägi.

Mida peab nägema

Akureyri

Linn Islandi põhjaosas, mida kutsutakse ka Põhja-Islandi pealinnaks. Akureyrit mainiti ürikutes esmakordselt 1562. aastal, kuid siin asusid seal vaid Taani kaupmeeste laod. Kaupmehed valisid selle koha mugava ja aastaringselt jäävaba sadama ning viljaka põllumaa tõttu. Nad peatusid siin ainult suvekuudel, pöördudes sügisel tagasi kodumaale.

Alles 1778. aastal rajati siia esimene elumaja ja umbes sel ajal asus Akureyrisse püsivalt elama 12 elanikku. Kaheksa aastat hiljem andis Taani kuningas linnastaatuse sellele ja viiele teisele asulale, lootes nõnda parandada islandlaste elutingimusi. Akureyri aga ei vastanud pikalt kuninga ootustele ja rahvaarv ei suurenenud. Seetõttu võeti linnal aastal 1836 taas linnastaatus ära, taastades selle kolmekümne aasta pärast, kui islandlased hakkasid kasutama suurepärast sadamat ja jätkasid Taani kaupmeeste alustatud põllumaa harimist.

19. sajandil moodustasid kohalikud kaupmehed ühistu, mis tegeles kaubanduslepingute arendamisega Taani kaupmeestega ning mängis olulist rolli linna edasises arengus ja jõukuses.

20. sajandil kasvas linn peamiselt seetõttu, et rahvas kolis hulgakaupa maapiirkondadest linnastunud aladele. Kaubandusest ja teenuste osutamisest sai üks olulisemaid tegevusalasid. 1987. aastal avati Akureyri ülikool ja RES – taastuvenergiakool.

21. sajandi alguses suurenes kahe suurima Islandi kalatöötlemisettevõtte tegevuse laienedes kalatööstuse roll linnale tulu toomisel.

Akureyrist 35 km kaugusel asuv Islandi suuruselt teine saar Hrísey liideti 2004. aastal halduslikult Põhja-Islandi pealinnaga. Hríseys elab umbes 200 inimest ja see on muutunud populaarseks linnuvaatluspaigaks, mis asub vaid 15-minutilise parvlaevasõidu kaugusel.

Akureyri ei ole ainult lähtepunkt ekskursioonidele Islandi fantastilisse puutumata loodusesse – linnal endalgi on külastajatele palju pakkuda. Märkimist väärivad botaanikaaed, kus peale Islandi taimestiku on umbes 8000 võõrliiki, vanalinn, kirik, kunstimuuseum, vabaõhuujula, mis saab vett soojusallikatest, 18 auguga golfiväljak koos võistlustega Arctic Open ning ka linna nähtamatud elanikud – haldjad ja päkapikud.

Mývatni järv

Madal järv (sügavaim koht umbes 4 m) Islandi põhjapoolses vulkaanilises piirkonnas. See tekkis vulkaaniliste protsesside tulemusel üle 2300 aasta tagasi. Ümbritsevat maastikku iseloomustavad eriilmelise kujuga tahenenud laavakuhjad ja -sambad. Nii on ka selle ligi 50 saart tegelikult pseudokraatrid. Järve ümbrus on väga rikas erinevate veelinnuliikide, eriti partide poolest. Järvest alguse saav Laxá jõgi on tulvil forelli ja lõhet. Mývatni järve idakaldal asuvad kuumaveeallikad annavad võimaluse kasta end aastaringselt looduslikesse mineraalveebasseinidesse. Järv koos ümbrusega kuulub Islandi looduskaitsealade nimekirja.

Húsavík

Linnake Põhja-Islandil Skjálfandi lahe lähedal. Ajaloolises "Maa asustamise raamatus" on öeldud, et rootslane Svavarsson oli esimene, kes veetis siin 870. aasta paiku talve. Linn on oluline vaalavaatluskeskus. Húsavíkis asub ka vaalamuuseum ja maailma ainus peenisemuuseum, mille kollektsioonis on 209 eksponaati 46 erinevalt loomalt. Muuseumi patroon Páll Arason pärandas muuseumile oma surma järel ka esimese eksemplari Homo Sapiensi kehaliikmest.

Siglufjörður

Väikeses kalurilinnas Islandi põhjaosas saab nautida kullapalaviku aegset atmosfääri. Samanimelise kitsa fjordi serval asuva linna majanduse aluseks on juba ammust aega olnud heeringapüük. Linnas asub Islandi suurim meremuuseum, mis võitis 2004. aastal Euroopa muuseumiauhinna. Mahe kliima ja ümbritsev maastik ahvatlevad paljusid matkajaid. Soovitus: ärge unustage koju oma ujumisriideid!